Filosoofide vajadus iseseisvas Eestis

Kunagi ammu-ammu uurisid mõningad inimesed meie maailma ja siin toimuvaid nähtusi, vaadates seejuures meie planeedist ka kaugemale. Neid uudishimulikke kutsuti filosoofideks. Filosoofia (kreeka keeles teadusearmastus) sisaldas endas kõiki teadusharusid peale usuteaduse, juura ja meditsiini. See tähendab, et kõik kes tegelesid füüsika, keemia, astronoomia, bioloogia või muu loodust uuriva teadusega, olid filosoofid. See oli ka suur leiutamiste periood, mis oli ilmselgelt soodustatud inimeste valdkondadevaheliste ehk interdistsiplinaarsete teadmiste poolt. Sokrates ütles, et läbiuurimata elu pole elamist väärt. Käesoleva kirjatüki autor usub, et interdistsiplinaarsus on uuesti saanud üheks oluliseks isiku kvaliteedinäitajaks.

Inimese esimest 12 kooliaastat on raske ületähtsustada. Selle aja jooksul arenevad inimajus närvirakkude (neuronite) vahelised ühendused (sünapsid) eriti kiiresti. Varajases nooruses tekivad sünapsid tunduvalt lihtsamini ja kiiremini kui vanemas, ka ülikooli eas. Füsioloogiliselt on määratud, et inimene on loovam ja areneb kiiremini just esimese 18 eluaasta jooksul. See muidugi ei tähenda, et pele keskkooli hakkab inimene taandarenema. Peale selle, et esimese 12 aasta jooksul õpib inimene eksisteerima koos teiste indiviididega, saab ta suhteliselt lühikese aja jooksul juurde väga palju teadmiseid eri valdkondadest, just nagu filosoofid antiikajal.

Mina teen ettepaneku lisada kõikide vaba Eesti ülikoolidesse üks uus kursus "Suur pilt ja selle tahud", milles jätkatakse valdkondadevahelist õpet, nüüd juba veidi kõrgemal tasemel kui keskkoolis. Nii tekiks inimajus vajalikud sünapsid, mis aitavad tal kogu "kompotti" paremini mõista. Valdkondadevahelised teadmised on need, mille kaudu võib suure tõenäosusega oodata uudseid ja loomingulisi lahendusi probleemidele, mille lahendusega ei saa hakkama ühe kindla valdkonna inimesed. Niiet siit üleskutse iseseisvuspäeva varjus: "Harjutagem asjadele vaatama erinevate kändude otsast"

Mõelda, välja mõelda ja tegutseda

On ilmne, et mida rohkem ühes riigis mõtlemisega tegeletakse, seda suurem on tõenäosus, et midagi välja mõeldakse. Mida rohkem inimesed küsivad küsimusi "miks", "kuidas" ja "millal", seda suurem on võimalus neil saada vastus oma küsimustele. Mida rohkem küsimusi vastatakse, seda paremini nende pead töötavad. Mida paremini nende pead töötavad seda suuremaks kasvab uute lahenduste arv ja paraneb kvaliteet. See viib uute väärtuste loomiseni, mis võimaldavad riigil end ära majandada ning sellel puhul saame rääkida teadmistepõhise ühiskonna tekkest.

Innovatsiooni mõiste kasutamine on viimase kümnendi jooksul kasvanud plahvatuslikult. Sõna innovatsioon vastab eesti keelsele sõnale uuendus. Sellegipoolest on ka eesti keeles hakatud kasutama sõna innovatsioon, märkimaks natuke ulatuslikumat tähendust kui uuendus. Mõistes innovatsioon on oluliseks võtmesõnaks indiviid kes tõstatab probleemi, omab ideid, lahendab probleemi ja saab sellest majanduslikku kasu. Tuleb märkida, et innovatsioon ja leiutis on kaks iseasja – leiutis saab innovatsiooniks siis kui seda hakatakse laialdaselt kasutama ja see toob kasu inimestele, ettevõtetele ja riigi majandusele. Kuna innovatsioon kätkeb endas leiutamise, katsetamise, tootmisesse evitamise ja kasutajate tagasiside etappe, siis on innovatsioon protsess mitte sündmus. Selle protsessi käigus luuakse tootele või teenusele mingi uus või eristuv lisaväärtus.

Kõige klassikalisemaks peetakse tooteinnovatsiooni, mille käigus leiutatakse, toodetakse ja hakatakse kasutama uut toodet. Selle kõrval aga eksisteerivad ka teised innovatsioonitüübid: protsessi-, organisatorne-, juhtimis-, tootmis-, turustamis- ja teenindusinnovatsioon. Oluline on märkida, et viimase aastakümne jooksul räägitakse teadlikust innovatsiooni juhtimisest. See on juhtimisprotsess, mille käigus üritatakse uuendusi teadlikult esile kutsuda arendades neid eduka majandustegevuseni või kasutatakse uut leiutist ning proovitakse selle arengut juhtida eduka majandustegevuseni. Seega võib olla innovatsioon turu nõudluse tagajärg või uute avastuste tagajärjel tekitatud mingi hüve.

Käies innovatsioonikongressidel ja üritustel, võib pidevalt kuulda, kuidas ettevõtluses on vajalik mõelda ja tegutseda uudselt, et tekiks uudne ja eristuv lisandväärtus. Kergem on seda muidugi öelda kui teha. Võib juhtuda nii, et tuled uudse tootega turule, aga siiani konservatiivses mõtteviisis kinni olevad pakkujad ning tarbijad ei saa aru mis tootega on tegemist. Selle vältimiseks tuleb tuua turule selline toode, millest inimesed aru saavad, või kolida oma tootega sinna kus inimesed sellest aru saavad ja hinnata oskavad. Või veel parem, teha selgitustööd „No vaadake, on ju uus, huvitav ja vajalik“ ehk tuua esile oma toote või teenuse eristuvus ja tarbija lisaväärtus. Kuidas seda esile tuua ja serveerida on kunst, mida EKA-s ei õpetata, vaid on leitav kuskilt isiku- ja massipsühholoogia aladelt. Seega võib öelda, et mõtlemisest ei pruugi alati innovatsiooni sündida, kogu lahendus ja asjade kulg idee tekkimisest kasumliku toote või teenuseni on vaja välja mõelda. Edasi on vaja tegutseda, tegutseda ja tegutseda olles samal ajal valmis omaks võtma ka uusi mõtteid.