Sellise väikese riigi nagu Eesti puhul on oluliseks teadmiste hankimise viisiks muuhulgas ka teadmiste import. Ka Soomes ja Jaapanis on teadmiste impordil olnud oluline roll riigi teadmistepagasi kasvatamiseks ja selle pealt kasu lõikamises. Eesti peab riigisiseste teadusuuringute kõrval silmad lahti hoidma ka teiste riikide ning teadusasutuste uutele avastustele ja patentidele. Saagu Eesti häid ideid riigi seest või väljast poolt, on väga vajalik kaitsta patente Eestis. Kaitsa nii, et kaitstud on Eestis, kuid patendi kehtivusala peaks olema vähemalt Euroopa Liit. Oluline on see, et me juhuslikult jalgratast ei hakkaks leiutama ainult sellepärast, et me ei tea, et naabrid on selle juba ära leiutanud. Nüüd oleks vaja hoopis võtta see naabrite leiutis ja arendada seda edasi, no panna näiteks jalgrattale mootor ning see siis ära patenteerida. Igal juhul on vaja kursis olla maailmas toimuvaga.
Doktorandina tean, et enne igat rahvusvahelist teadusartikli kirjutamist peab ju uurima, et mis selle kohta enne öeldud ja tehtud on. Info kogumiseks on erinevaid võimalusi. Olgugi, et internet on kõikjal ja rahvusvahelised teadusajakirjad on raamatukogudes kättesaadavad igaühele, jääb siiski midagi puudu. Mis see on? Mulle tundub, et see on inimfaktor. Doktorandina tean ka seda, et rahvusvahelistel konverentsidel õhtusöögi lauas või õllekannu taga võib teadmiste import olla tunduvalt efektiivsem kui internet või ajakiri. Muidugi ei tohi alahinnata konverentsi ennast J. Näiteks jaanuari keskel Kuressaares toimunud rahvusvahelisel sümpoosionil „energia -ja geotehnika doktorikool“ loodud sidemed lätlaste, leedukate ja sloveenlastega kesköises jutuvadinas on kindlamad kui formaalse kirjavahetuse teel saadud. Niisiis ka teadmiste impordi puhul on oluline inimfaktor. See ei tohiks olla uudis kuna läbi ajaloo on ikka tegutsenud tehnoloogiasiirde spetsialistid välisriigist ehk vaatlejad välisriigist ehk spioonid.
Üle maailma toimuvad pidevalt kõikvõimalike teadusharude igasugused teaduskonverentsid, kus teadlased ja noorteadurid saavad esitleda üksteisele oma viimaseid töid ja tegemisi. Sellistes kohtades liigub kõige värskem info teaduses toimuva kohta. Peale sellist konverentsi käib veri ja mõte hoopis erksamalt ringi. Selle tulemusel võivad elavneda teadustöö ja omavahelised kontaktid üle maailma. Konverentsidel osalemiseks peab doktorandil olema kirjutatud artikkel, mis korralikema konverentside korral eelretsenseeritakse pädeva komisjoni poolt. Artikkel tuleb kirjutada mitmel põhjusel. Esiteks selle pärast, et oleks olemas artiklite kogu, mis on mustvalge tõend konverentsi toimumise kohta ning sisaldab selles tehtud ettekandeid – see on kahtlemata vajalik just teadmiste impordi mõttes. Teiseks on artikleid vaja selle pärast, et ilma artikliteta ei saa doktorandid nad kaitsta oma väitekirja. Kolmandaks kui doktorand tahab minna ja osaleda konverentsil nii, et osalemistasud, majutus ja lennupiletid makstakse näiteks instituudi poolt, siis on samuti vajalik artikli olemas. Kui doktorand tahab minna lihtsalt selle pärast, et teda huvitab, siis peab ta seda tegema omal kulul. Olgugi, et on olemas võimalused taotleda toetuseid välislähetusteks, näitab elu, et ilma oma uurimistööalase artiklita ei lähe kuhugi. Öeldakse: „Teadusturismi me ei toeta“.
No heakene küll, siis tuleb artikleid kirjutada. Võib aga juhtuda nii, et doktorandil ei jää enam muuks aega kui artiklite kirjutamiseks. Asi on seda hullem mida uudishimulikum ja teadmistejanusem doktorand on. Siin asub oht, et teadmiste siire ei hakka tööle nii efektiivselt kui ühele väikesele riigile oma kriitilises arenguetapis vajalik oleks. Olen täheldanud, et väljend „teadusturism“ on kasutusel negatiivses tähenduses. Minu jaoks aga on see väljend üdini positiivne.
Kujutagem hetkeks ette, et oleksid sellised mõneliikmelised tudengite, doktorandide, teadteadurite või teadlaste grupid, kes käiks tasemel teaduskonverentsidel üle maailma. Oletame, et neil pole kohustust artikleid kirjutada, vaid see on lihtsalt loomulikult soovitatav. Kulud kaetakse näiteks riikliku stipendiumi näol või oleks selleks eraldatud lähetusvahendid mingist programmist. Nad kuulaks ettekandeid, looks sidemeid teiste osalejatega ning tooks kodumaale värskeimat infot mingis teadusvaldkonnas toimuvast. Kas ka nüüd kõlab „teadusturism“ negatiivselt?
Muidugi ei saa selliseid gruppe olla väga palju ja koosneda halvasti valitud inimestest. Mängu tulevad isikuomadused, võõrkeelte oskus ja loomulikult ettevalmistus. Mina usun küll, et on olemas sobivaid inimesi, kes külastaks tasemel teaduskonverentse ja teaduskeskuseid üle maamuna, looks sidemeid ja tooks kodumaale värskeimat teadusteavet. Selleks on muidugi vaja välja töötada teatud kord, mille alusel see kõik toimuks, et kontaktid ja teadmised ei jääks vaid üksikisiku tasemele vaid leviks instituutidele ja teadlaste gruppideni. Eesmärgiks peaksid olema lisaks kodumaa sisehuvidele patentide näol ka rahvusvahelised programmid, uurimis- ja arendustööd – et mitte käituda päris spioonina.
