Teadmiste import teadusturismi kaudu

Sellise väikese riigi nagu Eesti puhul on oluliseks teadmiste hankimise viisiks muuhulgas ka teadmiste import. Ka Soomes ja Jaapanis on teadmiste impordil olnud oluline roll riigi teadmistepagasi kasvatamiseks ja selle pealt kasu lõikamises. Eesti peab riigisiseste teadusuuringute kõrval silmad lahti hoidma ka teiste riikide ning teadusasutuste uutele avastustele ja patentidele. Saagu Eesti häid ideid riigi seest või väljast poolt, on väga vajalik kaitsta patente Eestis. Kaitsa nii, et kaitstud on Eestis, kuid patendi kehtivusala peaks olema vähemalt Euroopa Liit. Oluline on see, et me juhuslikult jalgratast ei hakkaks leiutama ainult sellepärast, et me ei tea, et naabrid on selle juba ära leiutanud. Nüüd oleks vaja hoopis võtta see naabrite leiutis ja arendada seda edasi, no panna näiteks jalgrattale mootor ning see siis ära patenteerida. Igal juhul on vaja kursis olla maailmas toimuvaga.

Doktorandina tean, et enne igat rahvusvahelist teadusartikli kirjutamist peab ju uurima, et mis selle kohta enne öeldud ja tehtud on. Info kogumiseks on erinevaid võimalusi. Olgugi, et internet on kõikjal ja rahvusvahelised teadusajakirjad on raamatukogudes kättesaadavad igaühele, jääb siiski midagi puudu. Mis see on? Mulle tundub, et see on inimfaktor. Doktorandina tean ka seda, et rahvusvahelistel konverentsidel õhtusöögi lauas või õllekannu taga võib teadmiste import olla tunduvalt efektiivsem kui internet või ajakiri. Muidugi ei tohi alahinnata konverentsi ennast J. Näiteks jaanuari keskel Kuressaares toimunud rahvusvahelisel sümpoosionil „energia -ja geotehnika doktorikool“ loodud sidemed lätlaste, leedukate ja sloveenlastega kesköises jutuvadinas on kindlamad kui formaalse kirjavahetuse teel saadud. Niisiis ka teadmiste impordi puhul on oluline inimfaktor. See ei tohiks olla uudis kuna läbi ajaloo on ikka tegutsenud tehnoloogiasiirde spetsialistid välisriigist ehk vaatlejad välisriigist ehk spioonid.

Üle maailma toimuvad pidevalt kõikvõimalike teadusharude igasugused teaduskonverentsid, kus teadlased ja noorteadurid saavad esitleda üksteisele oma viimaseid töid ja tegemisi. Sellistes kohtades liigub kõige värskem info teaduses toimuva kohta. Peale sellist konverentsi käib veri ja mõte hoopis erksamalt ringi. Selle tulemusel võivad elavneda teadustöö ja omavahelised kontaktid üle maailma. Konverentsidel osalemiseks peab doktorandil olema kirjutatud artikkel, mis korralikema konverentside korral eelretsenseeritakse pädeva komisjoni poolt. Artikkel tuleb kirjutada mitmel põhjusel. Esiteks selle pärast, et oleks olemas artiklite kogu, mis on mustvalge tõend konverentsi toimumise kohta ning sisaldab selles tehtud ettekandeid – see on kahtlemata vajalik just teadmiste impordi mõttes. Teiseks on artikleid vaja selle pärast, et ilma artikliteta ei saa doktorandid nad kaitsta oma väitekirja. Kolmandaks kui doktorand tahab minna ja osaleda konverentsil nii, et osalemistasud, majutus ja lennupiletid makstakse näiteks instituudi poolt, siis on samuti vajalik artikli olemas. Kui doktorand tahab minna lihtsalt selle pärast, et teda huvitab, siis peab ta seda tegema omal kulul. Olgugi, et on olemas võimalused taotleda toetuseid välislähetusteks, näitab elu, et ilma oma uurimistööalase artiklita ei lähe kuhugi. Öeldakse: „Teadusturismi me ei toeta“.

No heakene küll, siis tuleb artikleid kirjutada. Võib aga juhtuda nii, et doktorandil ei jää enam muuks aega kui artiklite kirjutamiseks. Asi on seda hullem mida uudishimulikum ja teadmistejanusem doktorand on. Siin asub oht, et teadmiste siire ei hakka tööle nii efektiivselt kui ühele väikesele riigile oma kriitilises arenguetapis vajalik oleks. Olen täheldanud, et väljend „teadusturism“ on kasutusel negatiivses tähenduses. Minu jaoks aga on see väljend üdini positiivne.

Kujutagem hetkeks ette, et oleksid sellised mõneliikmelised tudengite, doktorandide, teadteadurite või teadlaste grupid, kes käiks tasemel teaduskonverentsidel üle maailma. Oletame, et neil pole kohustust artikleid kirjutada, vaid see on lihtsalt loomulikult soovitatav. Kulud kaetakse näiteks riikliku stipendiumi näol või oleks selleks eraldatud lähetusvahendid mingist programmist. Nad kuulaks ettekandeid, looks sidemeid teiste osalejatega ning tooks kodumaale värskeimat infot mingis teadusvaldkonnas toimuvast. Kas ka nüüd kõlab „teadusturism“ negatiivselt?

Muidugi ei saa selliseid gruppe olla väga palju ja koosneda halvasti valitud inimestest. Mängu tulevad isikuomadused, võõrkeelte oskus ja loomulikult ettevalmistus. Mina usun küll, et on olemas sobivaid inimesi, kes külastaks tasemel teaduskonverentse ja teaduskeskuseid üle maamuna, looks sidemeid ja tooks kodumaale värskeimat teadusteavet. Selleks on muidugi vaja välja töötada teatud kord, mille alusel see kõik toimuks, et kontaktid ja teadmised ei jääks vaid üksikisiku tasemele vaid leviks instituutidele ja teadlaste gruppideni. Eesmärgiks peaksid olema lisaks kodumaa sisehuvidele patentide näol ka rahvusvahelised programmid, uurimis- ja arendustööd – et mitte käituda päris spioonina.

Teadmistepõhine Eesti 2007-2013

Kuidas kavatseb Eesti Riik ellu viia oma strateegilise arengukava Teadmistepõhine Eesti aastaks 2013? Kindlasti ei istu Eesti riigijuhid selles suhtes käed rüpes ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, Eesti koolidel ja ülikoolidel, teadusasutustel ja Eesti Teaduste Akadeemial on mängida tähtis roll selle saavutamisel. Teadmistepõhine ühiskond viitab sellele, et indiviid, iga ühiskonna algosake, annaks oma panuse selle eesmärgi saavutamisel. Tarvis on kaotada infolõhe tavakodaniku ja teaduse vahel. Piltlikult tähendab see umbes seda, et kodanik valib hambaarsti järjekorras aina sagedamini kõmuajakirja asemel populaarteadusliku ajakirja. Teadmistepõhise ühiskonna loomisega tuleks pihta hakata juba lasteaias, millal inimese aju areneb kiiremini kui kunagi varem või hiljem. Aga pihta võib hakata ka vanaema ja vanaisa, kes oma elutarkuses teevad vahet olulise ja ebaolulise vahel ning näitaks õigeid teeviitasid endast noorematele. PISA testi küsitlusest selgub, et 14% vastanud õpilastest tahavad jõuda tippteadusesse - kui tahavad, peavad saama!

Ma loodan, et Eesti on arenemas riigiks, kus inimesed avastavad, et seltskonna- ja kõmuajakirjade uhkusega oma lemmikuteks nimetamine ei ole enam populaarne. Võibolla on asi lihtsalt selles, et Eestis pole piisavalt alternatiive sellele massilisele pseudoväärtuste ülistamisele meie supermeedias. Selles suhtes on mul palju oponente, mis on hea väljakutse. "Samas paadis" olevad inimesed peaksid nüüd seljad vastamisi panema ja tegutsema ühiselt. On olnud huvitav täheldada, kuidas näiteks Austrias, Saksamaal ja Hollandis on hambaarsti kabinettide ooteruumides laual kapsaks loetud National Geographicu erinevad numbrid. Kas asi oleks parem, kui telekanalid Discovery ja National Geographic oleksid eesti keelse tõlkega? Võibolla, aga võibolla pole selleks vajadust, sest me oleme ju loovad.

Mul on hea meel, et on olemas sellised algatused nagu Tiit Kändleri teaduslehekülg Eesti Päevalehes, teadus.ee ja novaator.ee, Mart Ummelase juhitav Mnemoturniir ja Huvitaja ning Jaan Tootseni Ööülikool ja Priit Enneti teadusuudised Vikerraadios, Margus Maidla juhitav Kukkuv õun Kukuraadios, muidugi ka paberkandjal Horisont. Kõik me asume "samas paadis" ja üritame näidata seda tegelikkust, milles me kõik elame ja kus sündmused toimuvad. Tutvustada neid tegevusi, mis uurivad selles tegelikkuses toimuvaid nähtusi ja proovivad vastata fundamentaalse tähtsusega küsimustele. Mis tegelikkuses? Kui nüüd suurt pilti silme eest hoida, siis selles tegelikkuses, mis puudutab meid kui intelligentseid organisme, meie elukeskkonda, nähtusi meie ümber, meie Maad ja universumit.

Kõigest veelgi lähemalt Mõistliku Maamuna esimeses osas "Milleks Eestile teadus", www.maamuna.ee

Rando Pikner

Sissejuhatus

Tere lugupeetud lugejad,

Niisiis,

juba mõni kuu salaja küpsenud Mõistlik Maamuna on nüüd valmis nägema ilmavalgust. Mõistlik Maamuna hakkab Eestis kaotama infolõhet tavakodanike ja teaduse vahel ning tutvustama kodanikele seda, millele mõned inimesed on pühendanud kogu oma elu. Sellest saab minu missioon ja loodetavasti idaneb sellest minu eneseteostuse tee segatuna Eesti riigi arengukavaga.

Vastukaaluks kollasele illusioone ja pseudoväärtuseid levitavale ajakirjandusele, hakkab Mõistlik Maamuna tegutsema selle nimel, et inimesteni jõuaks võimalikult tõene informatsioon meie endi ning kogu ilmaruumi kohta, www.maamuna.ee.

Head lugemist,

Rando Pikner