Doktorandide kohtumine minister Tõnis Lukasega

2. mail külastasime viie doktorandiga haridus- ja teadusministeeriumis minister Tõnis Lukast. Ligi pooleteise tunnise kohtumise käigus arutati mitmel doktorandidele olulisel teemal. Tuleb muidugi mainida, et see mis on oluline teema doktorandidele on oluline kogu ühiskonnale.

Minister Lukas on eest vedamas doktorantuuri uuenduskuuri, mis vähemalt idee kohaselt peaks parandama doktorandide võimalusi nii riigisiseselt kui ka soodustama teadmiste impordi välisülikoolidest. Doktorantuuri muutmine rohkem doktorikoolide põhiseks ja ülikoolide ühiste õppekavade moodustumine peaks soodustama nii juhendajate leidmise võimalusi kui ka teadmiste valdkondadevahelisust. Mõttetu ülikoolidevahelise konkurentsi ja veel-enam ülikoolisisese konkurentsi asemel tuleks keskenduda ühisele jõupingutusele doktoriõppe võimaluste parendamisele meie pisikeses riigis tervikuna.

Mina olin ainuke rakendusteaduste esindaja ning panin ministrile südamele, et teaduse rahastamise kriteeriumid eelistavad põhjendamatult ebaproportsionaalselt alusteaduste rahastamist. Loomulikult on alusteadused oluline teaduse tegemise koht ja võimalus, kuid Eesti riigi majanduse seisukohalt on oluline väärtustada ka rakendusteaduste otsest majanduslikku väljundit. Seega vajab teaduse rahastamise skeem korrektuuri, et soodustada innovatsiooni, mis algab ülikoolist rakendusuuringutega ja lõppeb riigi majanduses eduka realiseerimisega.

Minister isiklikult on poolt ka ideele, et peale doktorikraadi kaitsmist kustutatakse doktoril õppelaenu jääk. Samuti on hr Lukas poolt tõstma doktorandide toetust järk-järgult ning seda jagama senise 10 kuu asemel terve aasta jooksul. No 6000 krooniga ei saa üks elu alustav teadlane ju ära elada!!!

Lahkudes nõustusid kõik osapooled, et see kohtumine ei jää viimaseks.

Inimkonna jätkusuutlikkus Maal ja Mõistlik Maamuna

Käimas on Maa aasta ning täna on Maa päev - Mõistlik Maamuna rõõmustab ja tunneb end olevat asja sees. Maa päeva hakati pidama juba kuuekümnendate lõpus. Tegelikult on aga Maa päev hoopiski iga päev!

Mõistilk Maamuna kutsub kõiki ühiskonna algosakesi mõtlema natuke laiemalt kui on seda meie igapäevane elu. Mõelgem hetkeks:

....lõpmatus avaruses on üks galaktika, mille äärealal on üks täht, mille ümber pöörlevad taevakehad...

...erinevate kokkusattumuste tulemusel on ühel nendest taevakehadest moodustund ümber planeedi atmosfäärikiht, mis koosneb erinevatest gaasidest....

...erinevate kokkusattumiste tulemusel on moodustund nii gaasiline kui ka tahkeainelne kooslus, kus on tekkinud keerulisemad molekulid...

... nendest algosakestest on moodustunud aja jooksul rakud, rakkudest hulkraksed...

... üheks hetkeks olid asjad arenenud niikaugele, et kokku oli pandud päris keeruline, kuid toimiv süsteem, mille hulka lisandus hiljuti ka Homo Sapiens...

... mingi hetk hakkas Homo Sapiens mõjutama oma elupaika, mmm märkimisväärselt...

Küsimus: "Miks arvab Homo Sapiens, et tal on õigus Maad ära kasutada ning seejuures arvata, et ta ise ellu jääb"?

Vastus: "Kui Homo Sapiens ei hakka taipama ega tegutsema, siis Homo Sapiens ei jäägi ellu"

Peale seda mõtisklust tuleks tegutseda, Maa poolt mitte vastu!! Lähme korjame ka Eesti metsadest prügi ära! http://www.teeme2008.ee/

Mõistlik Maamuna teine number "Mille kulul me elame" jutustabki sellest, kuidas inimene on nii nii iseenesest mõistetavaks võtnud Maa kulul elamise. Kas me tahame, et meie lapselapsed küsiksid endalt ahastusega "KAS NAD SIIS EI TAIBANUD, MILLE KULUL NAD ELASID"?!

Otsige Mõistlik Maamuna Rahva Raamat ja Apollo raamatupoodidest. www.maamuna.ee

Kuidas arendab Eestit teaduskonverents Koreas?

Nagu ma ka juba varem kirjutanud ja öelnud olen, on konverentside külastamine oluline viis uute teadmiste ja värskeima teadusteabe impordiks. See on vajalik, kuna meil endal ju pole kõikvõimalike alade uurimis- ja arenduskeskuseid. Niisiis tuleb olla kursis sellega, mis maailmas pragu tehakse ja kuhu suunas liigutakse ning püüda seda ära kasutada kodumaa huvides. Mõeldud-öeldud - käidud.

Niisiis toimus Koreas Jeju saarel IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) rahvusvaheline konverents "Power-Line Communication and its Apllication 2008". Põhimõtteliselt tähendab see elektrivõrgu kasutamist andmeside edastuseks. Näiteks jõuab internet või telepilt kasutajani mööda elektrijuhtmeid, mitte spetsiaalselt veetud kaableidpidi. Konverents toimus juba 12-ndat korda ning on maailmas ainus seda teemat käsitlev konverents.

Eestit oli esindama palutud Mõistlik Maamuna tegevjuht ja visionär Rando Pikner, mina, kes ma pidin enda peale võtma ka kogu Baltikumi ja Skandinaavia esindamise. Osavõtjaid oli saabunud kõikjalt üle maamuna. Konverents toimus kolm pikka päeva, mille käigus esitleti uusimaid uurimisteemasid, tehtud ja käimasolevaid reaalse väljundiga projekte ning tutvustati ka arengusuundasid. Esimesed kaks päeva olid rohkem teoreetilise vaatenurgaga, viimasel päeval aga tutvustati rohkem reaalseid lahendusi ja kohe-kohe käimaminevaid arendusprojekte.

Mis seal salata, nii nagu ka arvatud, oli konverents hea inspiratsiooni allikas ning mis väga oluline, sai loodud kontakte PLC ala inimestega üle maamuna. Nagu ka juba varem kogetud, tulevad parimad kontaktid mitteformaalse isikliku suhtlemise tulemusena õhtusöögilauas või ööklubis lõbusalt aega veetes. See ongi just nimelt see, mis jääb puudu raamatute, interneti ja ajakirjade kaudu teadusteabe otsimisel. Teades, et inimkontaktid on hindamatud, olengi mina seda meelt, et erinevate alade tippkonverentse tuleks külastada pidevalt. Selleks peaks olema spetsiaalne riiklik fond, mis rahastab sõite ja osavõttu.

Siit palve riiklikele organitele – laske Eestil saada teadmistepõhiseks riigiks, koolitades huvitunud üliõpilasi konverentsidel osalemisega. Hindamatud kontaktid muu maailmaga tõstavad oluliselt tõenäosust, et me leiame SELLE ala, millega tuua riiki raha ja edendada meid veel rohkem heaoluühiskonnaks.

PS. Ja ärge nimetage teadusturismi negatiivse tooniga!!!

Seoste aimamise vajalikkusest

Mina väidan, et mida interdistsiplinaarsem on inimese mõtteviis, seda paremini tema aju erinevad osad töötavad ja seda rohkem ideid inimesel tekib.

Üks väike näide ökoloogilisest seosest vanatüdrukute arvu ja punase ristiku seemnete saagi vahel:

Mida rohkem on vanatüdrukuid, seda rohkem on kasse, mida rohkem on kasse, seda vähem on hiiri, mida vähem on hiiri seda rohkem on maamesilasi, mida rohkem on maamesilasi seda rohkem nad tolmendavad ristikut ja seda rohkem tuleb ristiku seemneid.

Teine näide uudishimu ja isikliku jõukuse vahelisest seosest:

Mida rohkem inimene küsib küsimusi "miks", "kuidas" ja "millal", seda suurem on võimalus tal saada vastus oma küsimustele. Mida rohkem küsimusi vastatakse, seda rohkem ta aru saab ehk mõistab. Mida rohkem ta mõistab, seda paremini tema pea tööle hakkab. Mida paremini ta pea töötab, seda suuremaks kasvab tõenäosus millegi uue välja mõtlemiseks. Selle tõenäosuse suurenemisega kasvab tõenäosus parema kvaliteediga ideede tekkimiseks. See viib uute väärtuste loomiseni ja potentsiaalselt ka isikliku jõukuse saavutamisele.

Kui kellelgi tuleb pähe mõni huvitav seoste võrgustik, kommenteerige julgelt - see aitab mind ja ka kõiki teisi lugejaid.

Koolijuhtide poolehoid Mõistlikule Maamunale

Teadupärast toimus eelneval neljapäeval ja reedel 28.02-29.02 Pärnus Koolijuhtide Aastakonverents 2008. Strand konverentsisaalis olid esindatud kõikide koolide juhid üle Eesti. Mina olen selliste ürituste poole ikka tõmmet tundnud ning seda enam, et osavõtjad olid seekord ju eriti asjalikud, targad ja vajalikud inimesed, otsustasin ka mina sinna hiilima minna. Mõeldud-tehtud.

Enne veel kui mainitud konverents algas, toimus Pärnu Maavalitsuses maakondlike haridusjuhtide ehk Hariduskorralduse Nõukoja igakuine koosolek, millest ka mina ametlikult osa võtsin. Nii-et Pärnus oli möödunud nädalavahetusel tunda erakordset hariduse hõngu.

Igatahes 28.02 kauplesin ma korraldajalt Inglise Kolledži direktorilt hr Toomas Kruusimägi-lt 5 minutit esinemisaega ning tegin lühikese eneseväljenduse oma idee ja visiooni kohta. Rääkisin ma sellest, millest ma ikka viimasel ajal tihtilugu räägin - teaduse ja tavakodaniku vahel infolõhe kaotamise vajalikkusest ning noorte julgustamisest leida enda jaoks sobiv teadusvaldkond millesse süveneda ja milles tuua edu nii endale kui meie riigile.

Järgnes palav aplaus, mis näitas, et ma polnud seal saalis ainus kes nii mõtles - suurepärane. Järgneval päeval naasin Pärnusse, et viia sinna oma mõtteid paberkandjal. Siis hakkasid minu juurde tulema inimesed, ennast tutvustama ja avaldama siirast poolehoidu minu visioonile ja tegemistele. Kes saabus koolijuhina, kes lapsevanemana, kes koolitajana, kes kodanikuna - kõik nad süstisid minusse vajaliku hulga positiivsust ja kindlustunnet, et saaksin olla kindel oma nägemuse õigsuses.

Reaalsus on see, et nii HM kui ka muud haridus- ja teaduskorraldusega seotud asutused, ülikoolid ning nüüd ka haridusjuhid ja koolijuhid peavad Mõistlik Maamuna ideid ja tegevusi vajalikeks. Seda on nad mulle kõik näost näkku öelnud.

AGA. Reaalsus on ka see, et mitte ükski Eestis eksisteeriv rahapada ega euroraha-pada, mis kõik nii uljalt levitavad teavet toetuste andmise kohta, ei näe seda, mida näevad eelmainitud haridus- ja teadusasutused.

Huvitav miks see nii on? Mina juba enam ei tea. Kuidas saab juhtuda, et just praegusel ajal meie riigis suunatakse haridust ja teadust propageeriv idee nõndamoodi ignoreerides saatuse hoolde??

...see on su töö, mis tippu tallab tee...

Filosoofide vajadus iseseisvas Eestis

Kunagi ammu-ammu uurisid mõningad inimesed meie maailma ja siin toimuvaid nähtusi, vaadates seejuures meie planeedist ka kaugemale. Neid uudishimulikke kutsuti filosoofideks. Filosoofia (kreeka keeles teadusearmastus) sisaldas endas kõiki teadusharusid peale usuteaduse, juura ja meditsiini. See tähendab, et kõik kes tegelesid füüsika, keemia, astronoomia, bioloogia või muu loodust uuriva teadusega, olid filosoofid. See oli ka suur leiutamiste periood, mis oli ilmselgelt soodustatud inimeste valdkondadevaheliste ehk interdistsiplinaarsete teadmiste poolt. Sokrates ütles, et läbiuurimata elu pole elamist väärt. Käesoleva kirjatüki autor usub, et interdistsiplinaarsus on uuesti saanud üheks oluliseks isiku kvaliteedinäitajaks.

Inimese esimest 12 kooliaastat on raske ületähtsustada. Selle aja jooksul arenevad inimajus närvirakkude (neuronite) vahelised ühendused (sünapsid) eriti kiiresti. Varajases nooruses tekivad sünapsid tunduvalt lihtsamini ja kiiremini kui vanemas, ka ülikooli eas. Füsioloogiliselt on määratud, et inimene on loovam ja areneb kiiremini just esimese 18 eluaasta jooksul. See muidugi ei tähenda, et pele keskkooli hakkab inimene taandarenema. Peale selle, et esimese 12 aasta jooksul õpib inimene eksisteerima koos teiste indiviididega, saab ta suhteliselt lühikese aja jooksul juurde väga palju teadmiseid eri valdkondadest, just nagu filosoofid antiikajal.

Mina teen ettepaneku lisada kõikide vaba Eesti ülikoolidesse üks uus kursus "Suur pilt ja selle tahud", milles jätkatakse valdkondadevahelist õpet, nüüd juba veidi kõrgemal tasemel kui keskkoolis. Nii tekiks inimajus vajalikud sünapsid, mis aitavad tal kogu "kompotti" paremini mõista. Valdkondadevahelised teadmised on need, mille kaudu võib suure tõenäosusega oodata uudseid ja loomingulisi lahendusi probleemidele, mille lahendusega ei saa hakkama ühe kindla valdkonna inimesed. Niiet siit üleskutse iseseisvuspäeva varjus: "Harjutagem asjadele vaatama erinevate kändude otsast"

Mõelda, välja mõelda ja tegutseda

On ilmne, et mida rohkem ühes riigis mõtlemisega tegeletakse, seda suurem on tõenäosus, et midagi välja mõeldakse. Mida rohkem inimesed küsivad küsimusi "miks", "kuidas" ja "millal", seda suurem on võimalus neil saada vastus oma küsimustele. Mida rohkem küsimusi vastatakse, seda paremini nende pead töötavad. Mida paremini nende pead töötavad seda suuremaks kasvab uute lahenduste arv ja paraneb kvaliteet. See viib uute väärtuste loomiseni, mis võimaldavad riigil end ära majandada ning sellel puhul saame rääkida teadmistepõhise ühiskonna tekkest.

Innovatsiooni mõiste kasutamine on viimase kümnendi jooksul kasvanud plahvatuslikult. Sõna innovatsioon vastab eesti keelsele sõnale uuendus. Sellegipoolest on ka eesti keeles hakatud kasutama sõna innovatsioon, märkimaks natuke ulatuslikumat tähendust kui uuendus. Mõistes innovatsioon on oluliseks võtmesõnaks indiviid kes tõstatab probleemi, omab ideid, lahendab probleemi ja saab sellest majanduslikku kasu. Tuleb märkida, et innovatsioon ja leiutis on kaks iseasja – leiutis saab innovatsiooniks siis kui seda hakatakse laialdaselt kasutama ja see toob kasu inimestele, ettevõtetele ja riigi majandusele. Kuna innovatsioon kätkeb endas leiutamise, katsetamise, tootmisesse evitamise ja kasutajate tagasiside etappe, siis on innovatsioon protsess mitte sündmus. Selle protsessi käigus luuakse tootele või teenusele mingi uus või eristuv lisaväärtus.

Kõige klassikalisemaks peetakse tooteinnovatsiooni, mille käigus leiutatakse, toodetakse ja hakatakse kasutama uut toodet. Selle kõrval aga eksisteerivad ka teised innovatsioonitüübid: protsessi-, organisatorne-, juhtimis-, tootmis-, turustamis- ja teenindusinnovatsioon. Oluline on märkida, et viimase aastakümne jooksul räägitakse teadlikust innovatsiooni juhtimisest. See on juhtimisprotsess, mille käigus üritatakse uuendusi teadlikult esile kutsuda arendades neid eduka majandustegevuseni või kasutatakse uut leiutist ning proovitakse selle arengut juhtida eduka majandustegevuseni. Seega võib olla innovatsioon turu nõudluse tagajärg või uute avastuste tagajärjel tekitatud mingi hüve.

Käies innovatsioonikongressidel ja üritustel, võib pidevalt kuulda, kuidas ettevõtluses on vajalik mõelda ja tegutseda uudselt, et tekiks uudne ja eristuv lisandväärtus. Kergem on seda muidugi öelda kui teha. Võib juhtuda nii, et tuled uudse tootega turule, aga siiani konservatiivses mõtteviisis kinni olevad pakkujad ning tarbijad ei saa aru mis tootega on tegemist. Selle vältimiseks tuleb tuua turule selline toode, millest inimesed aru saavad, või kolida oma tootega sinna kus inimesed sellest aru saavad ja hinnata oskavad. Või veel parem, teha selgitustööd „No vaadake, on ju uus, huvitav ja vajalik“ ehk tuua esile oma toote või teenuse eristuvus ja tarbija lisaväärtus. Kuidas seda esile tuua ja serveerida on kunst, mida EKA-s ei õpetata, vaid on leitav kuskilt isiku- ja massipsühholoogia aladelt. Seega võib öelda, et mõtlemisest ei pruugi alati innovatsiooni sündida, kogu lahendus ja asjade kulg idee tekkimisest kasumliku toote või teenuseni on vaja välja mõelda. Edasi on vaja tegutseda, tegutseda ja tegutseda olles samal ajal valmis omaks võtma ka uusi mõtteid.

Teadmiste import teadusturismi kaudu

Sellise väikese riigi nagu Eesti puhul on oluliseks teadmiste hankimise viisiks muuhulgas ka teadmiste import. Ka Soomes ja Jaapanis on teadmiste impordil olnud oluline roll riigi teadmistepagasi kasvatamiseks ja selle pealt kasu lõikamises. Eesti peab riigisiseste teadusuuringute kõrval silmad lahti hoidma ka teiste riikide ning teadusasutuste uutele avastustele ja patentidele. Saagu Eesti häid ideid riigi seest või väljast poolt, on väga vajalik kaitsta patente Eestis. Kaitsa nii, et kaitstud on Eestis, kuid patendi kehtivusala peaks olema vähemalt Euroopa Liit. Oluline on see, et me juhuslikult jalgratast ei hakkaks leiutama ainult sellepärast, et me ei tea, et naabrid on selle juba ära leiutanud. Nüüd oleks vaja hoopis võtta see naabrite leiutis ja arendada seda edasi, no panna näiteks jalgrattale mootor ning see siis ära patenteerida. Igal juhul on vaja kursis olla maailmas toimuvaga.

Doktorandina tean, et enne igat rahvusvahelist teadusartikli kirjutamist peab ju uurima, et mis selle kohta enne öeldud ja tehtud on. Info kogumiseks on erinevaid võimalusi. Olgugi, et internet on kõikjal ja rahvusvahelised teadusajakirjad on raamatukogudes kättesaadavad igaühele, jääb siiski midagi puudu. Mis see on? Mulle tundub, et see on inimfaktor. Doktorandina tean ka seda, et rahvusvahelistel konverentsidel õhtusöögi lauas või õllekannu taga võib teadmiste import olla tunduvalt efektiivsem kui internet või ajakiri. Muidugi ei tohi alahinnata konverentsi ennast J. Näiteks jaanuari keskel Kuressaares toimunud rahvusvahelisel sümpoosionil „energia -ja geotehnika doktorikool“ loodud sidemed lätlaste, leedukate ja sloveenlastega kesköises jutuvadinas on kindlamad kui formaalse kirjavahetuse teel saadud. Niisiis ka teadmiste impordi puhul on oluline inimfaktor. See ei tohiks olla uudis kuna läbi ajaloo on ikka tegutsenud tehnoloogiasiirde spetsialistid välisriigist ehk vaatlejad välisriigist ehk spioonid.

Üle maailma toimuvad pidevalt kõikvõimalike teadusharude igasugused teaduskonverentsid, kus teadlased ja noorteadurid saavad esitleda üksteisele oma viimaseid töid ja tegemisi. Sellistes kohtades liigub kõige värskem info teaduses toimuva kohta. Peale sellist konverentsi käib veri ja mõte hoopis erksamalt ringi. Selle tulemusel võivad elavneda teadustöö ja omavahelised kontaktid üle maailma. Konverentsidel osalemiseks peab doktorandil olema kirjutatud artikkel, mis korralikema konverentside korral eelretsenseeritakse pädeva komisjoni poolt. Artikkel tuleb kirjutada mitmel põhjusel. Esiteks selle pärast, et oleks olemas artiklite kogu, mis on mustvalge tõend konverentsi toimumise kohta ning sisaldab selles tehtud ettekandeid – see on kahtlemata vajalik just teadmiste impordi mõttes. Teiseks on artikleid vaja selle pärast, et ilma artikliteta ei saa doktorandid nad kaitsta oma väitekirja. Kolmandaks kui doktorand tahab minna ja osaleda konverentsil nii, et osalemistasud, majutus ja lennupiletid makstakse näiteks instituudi poolt, siis on samuti vajalik artikli olemas. Kui doktorand tahab minna lihtsalt selle pärast, et teda huvitab, siis peab ta seda tegema omal kulul. Olgugi, et on olemas võimalused taotleda toetuseid välislähetusteks, näitab elu, et ilma oma uurimistööalase artiklita ei lähe kuhugi. Öeldakse: „Teadusturismi me ei toeta“.

No heakene küll, siis tuleb artikleid kirjutada. Võib aga juhtuda nii, et doktorandil ei jää enam muuks aega kui artiklite kirjutamiseks. Asi on seda hullem mida uudishimulikum ja teadmistejanusem doktorand on. Siin asub oht, et teadmiste siire ei hakka tööle nii efektiivselt kui ühele väikesele riigile oma kriitilises arenguetapis vajalik oleks. Olen täheldanud, et väljend „teadusturism“ on kasutusel negatiivses tähenduses. Minu jaoks aga on see väljend üdini positiivne.

Kujutagem hetkeks ette, et oleksid sellised mõneliikmelised tudengite, doktorandide, teadteadurite või teadlaste grupid, kes käiks tasemel teaduskonverentsidel üle maailma. Oletame, et neil pole kohustust artikleid kirjutada, vaid see on lihtsalt loomulikult soovitatav. Kulud kaetakse näiteks riikliku stipendiumi näol või oleks selleks eraldatud lähetusvahendid mingist programmist. Nad kuulaks ettekandeid, looks sidemeid teiste osalejatega ning tooks kodumaale värskeimat infot mingis teadusvaldkonnas toimuvast. Kas ka nüüd kõlab „teadusturism“ negatiivselt?

Muidugi ei saa selliseid gruppe olla väga palju ja koosneda halvasti valitud inimestest. Mängu tulevad isikuomadused, võõrkeelte oskus ja loomulikult ettevalmistus. Mina usun küll, et on olemas sobivaid inimesi, kes külastaks tasemel teaduskonverentse ja teaduskeskuseid üle maamuna, looks sidemeid ja tooks kodumaale värskeimat teadusteavet. Selleks on muidugi vaja välja töötada teatud kord, mille alusel see kõik toimuks, et kontaktid ja teadmised ei jääks vaid üksikisiku tasemele vaid leviks instituutidele ja teadlaste gruppideni. Eesmärgiks peaksid olema lisaks kodumaa sisehuvidele patentide näol ka rahvusvahelised programmid, uurimis- ja arendustööd – et mitte käituda päris spioonina.

Teadmistepõhine Eesti 2007-2013

Kuidas kavatseb Eesti Riik ellu viia oma strateegilise arengukava Teadmistepõhine Eesti aastaks 2013? Kindlasti ei istu Eesti riigijuhid selles suhtes käed rüpes ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, Eesti koolidel ja ülikoolidel, teadusasutustel ja Eesti Teaduste Akadeemial on mängida tähtis roll selle saavutamisel. Teadmistepõhine ühiskond viitab sellele, et indiviid, iga ühiskonna algosake, annaks oma panuse selle eesmärgi saavutamisel. Tarvis on kaotada infolõhe tavakodaniku ja teaduse vahel. Piltlikult tähendab see umbes seda, et kodanik valib hambaarsti järjekorras aina sagedamini kõmuajakirja asemel populaarteadusliku ajakirja. Teadmistepõhise ühiskonna loomisega tuleks pihta hakata juba lasteaias, millal inimese aju areneb kiiremini kui kunagi varem või hiljem. Aga pihta võib hakata ka vanaema ja vanaisa, kes oma elutarkuses teevad vahet olulise ja ebaolulise vahel ning näitaks õigeid teeviitasid endast noorematele. PISA testi küsitlusest selgub, et 14% vastanud õpilastest tahavad jõuda tippteadusesse - kui tahavad, peavad saama!

Ma loodan, et Eesti on arenemas riigiks, kus inimesed avastavad, et seltskonna- ja kõmuajakirjade uhkusega oma lemmikuteks nimetamine ei ole enam populaarne. Võibolla on asi lihtsalt selles, et Eestis pole piisavalt alternatiive sellele massilisele pseudoväärtuste ülistamisele meie supermeedias. Selles suhtes on mul palju oponente, mis on hea väljakutse. "Samas paadis" olevad inimesed peaksid nüüd seljad vastamisi panema ja tegutsema ühiselt. On olnud huvitav täheldada, kuidas näiteks Austrias, Saksamaal ja Hollandis on hambaarsti kabinettide ooteruumides laual kapsaks loetud National Geographicu erinevad numbrid. Kas asi oleks parem, kui telekanalid Discovery ja National Geographic oleksid eesti keelse tõlkega? Võibolla, aga võibolla pole selleks vajadust, sest me oleme ju loovad.

Mul on hea meel, et on olemas sellised algatused nagu Tiit Kändleri teaduslehekülg Eesti Päevalehes, teadus.ee ja novaator.ee, Mart Ummelase juhitav Mnemoturniir ja Huvitaja ning Jaan Tootseni Ööülikool ja Priit Enneti teadusuudised Vikerraadios, Margus Maidla juhitav Kukkuv õun Kukuraadios, muidugi ka paberkandjal Horisont. Kõik me asume "samas paadis" ja üritame näidata seda tegelikkust, milles me kõik elame ja kus sündmused toimuvad. Tutvustada neid tegevusi, mis uurivad selles tegelikkuses toimuvaid nähtusi ja proovivad vastata fundamentaalse tähtsusega küsimustele. Mis tegelikkuses? Kui nüüd suurt pilti silme eest hoida, siis selles tegelikkuses, mis puudutab meid kui intelligentseid organisme, meie elukeskkonda, nähtusi meie ümber, meie Maad ja universumit.

Kõigest veelgi lähemalt Mõistliku Maamuna esimeses osas "Milleks Eestile teadus", www.maamuna.ee

Rando Pikner

Sissejuhatus

Tere lugupeetud lugejad,

Niisiis,

juba mõni kuu salaja küpsenud Mõistlik Maamuna on nüüd valmis nägema ilmavalgust. Mõistlik Maamuna hakkab Eestis kaotama infolõhet tavakodanike ja teaduse vahel ning tutvustama kodanikele seda, millele mõned inimesed on pühendanud kogu oma elu. Sellest saab minu missioon ja loodetavasti idaneb sellest minu eneseteostuse tee segatuna Eesti riigi arengukavaga.

Vastukaaluks kollasele illusioone ja pseudoväärtuseid levitavale ajakirjandusele, hakkab Mõistlik Maamuna tegutsema selle nimel, et inimesteni jõuaks võimalikult tõene informatsioon meie endi ning kogu ilmaruumi kohta, www.maamuna.ee.

Head lugemist,

Rando Pikner