On ilmne, et mida rohkem ühes riigis mõtlemisega tegeletakse, seda suurem on tõenäosus, et midagi välja mõeldakse. Mida rohkem inimesed küsivad küsimusi "miks", "kuidas" ja "millal", seda suurem on võimalus neil saada vastus oma küsimustele. Mida rohkem küsimusi vastatakse, seda paremini nende pead töötavad. Mida paremini nende pead töötavad seda suuremaks kasvab uute lahenduste arv ja paraneb kvaliteet. See viib uute väärtuste loomiseni, mis võimaldavad riigil end ära majandada ning sellel puhul saame rääkida teadmistepõhise ühiskonna tekkest.
Innovatsiooni mõiste kasutamine on viimase kümnendi jooksul kasvanud plahvatuslikult. Sõna innovatsioon vastab eesti keelsele sõnale uuendus. Sellegipoolest on ka eesti keeles hakatud kasutama sõna innovatsioon, märkimaks natuke ulatuslikumat tähendust kui uuendus. Mõistes innovatsioon on oluliseks võtmesõnaks indiviid kes tõstatab probleemi, omab ideid, lahendab probleemi ja saab sellest majanduslikku kasu. Tuleb märkida, et innovatsioon ja leiutis on kaks iseasja – leiutis saab innovatsiooniks siis kui seda hakatakse laialdaselt kasutama ja see toob kasu inimestele, ettevõtetele ja riigi majandusele. Kuna innovatsioon kätkeb endas leiutamise, katsetamise, tootmisesse evitamise ja kasutajate tagasiside etappe, siis on innovatsioon protsess mitte sündmus. Selle protsessi käigus luuakse tootele või teenusele mingi uus või eristuv lisaväärtus.
Kõige klassikalisemaks peetakse tooteinnovatsiooni, mille käigus leiutatakse, toodetakse ja hakatakse kasutama uut toodet. Selle kõrval aga eksisteerivad ka teised innovatsioonitüübid: protsessi-, organisatorne-, juhtimis-, tootmis-, turustamis- ja teenindusinnovatsioon. Oluline on märkida, et viimase aastakümne jooksul räägitakse teadlikust innovatsiooni juhtimisest. See on juhtimisprotsess, mille käigus üritatakse uuendusi teadlikult esile kutsuda arendades neid eduka majandustegevuseni või kasutatakse uut leiutist ning proovitakse selle arengut juhtida eduka majandustegevuseni. Seega võib olla innovatsioon turu nõudluse tagajärg või uute avastuste tagajärjel tekitatud mingi hüve.
Käies innovatsioonikongressidel ja üritustel, võib pidevalt kuulda, kuidas ettevõtluses on vajalik mõelda ja tegutseda uudselt, et tekiks uudne ja eristuv lisandväärtus. Kergem on seda muidugi öelda kui teha. Võib juhtuda nii, et tuled uudse tootega turule, aga siiani konservatiivses mõtteviisis kinni olevad pakkujad ning tarbijad ei saa aru mis tootega on tegemist. Selle vältimiseks tuleb tuua turule selline toode, millest inimesed aru saavad, või kolida oma tootega sinna kus inimesed sellest aru saavad ja hinnata oskavad. Või veel parem, teha selgitustööd „No vaadake, on ju uus, huvitav ja vajalik“ ehk tuua esile oma toote või teenuse eristuvus ja tarbija lisaväärtus. Kuidas seda esile tuua ja serveerida on kunst, mida EKA-s ei õpetata, vaid on leitav kuskilt isiku- ja massipsühholoogia aladelt. Seega võib öelda, et mõtlemisest ei pruugi alati innovatsiooni sündida, kogu lahendus ja asjade kulg idee tekkimisest kasumliku toote või teenuseni on vaja välja mõelda. Edasi on vaja tegutseda, tegutseda ja tegutseda olles samal ajal valmis omaks võtma ka uusi mõtteid.
No comments:
Post a Comment